Uitmõtteid religioonist, ilmalikkusest ja juriidikast
Tartu Ülikooli usuteaduskonna selleaastane religiooni ja teaduse kolleegiumi kevadkool Põltsamaal oli lustlik ja inspireeriv nagu tavaliselt – ikka on tore vaadata, kuidas intelligentsed inimesed on kokku lastud, ja pealegi võib nii veel endalegi midagi külge jääda. Ehkki eredaid momente oli mitmeid, oli minu jaoks isiklikult kõige inspireerivam usuteaduskonna vilistlase ja praeguse Eesti Vabariigi kohtuniku Heili Sepa ettekanne religiooni ja juriidika kokkupuutepunktidest, seda eelkõige Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Euroopa Liidu vastavasisuliste regulatsioonide valguses.
Esimese asjana torkas silma terminoloogia, mida kasutatakse religioonist rääkimisel, ning millele seejuures tähelepanu pööratakse. On see nüüd luterlik taust või midagi muud, aga Eesti juriidika arusaam religioonist näib olevat peamiselt uskumustepõhine: räägitakse „usust“, „usulistest veendumustest“ ja lihtsalt „veendumustest“. Heili Sepa sõnutsi on sedalaadi terminoloogia taga suure tõenäosusega lihtsalt kiirustamine ning mingit põhjapanevat analüüsi ei ole mõtet eeldada. Nii pole ka ühegi termini spetsiifilisi omadusi täpsustatud, eeldades et kõik mõistavad niikuinii, millest jutt käib. Minu enda väikeses peakeses tekivad seosed, et „usk“ on kuidagi seotud religiooniga, samas kui „veendumusel“ on ilmalik või mittereligioosne maik man (neid kaht võib eristada, kes selle kohta täpsemalt teada tahab, tulgu minu loengutesse). Noh, ja „usuline veendumus“ on siis ilmselt mingi hübriid, ei liha ega kala.
Siiski oleks huvitav teada, milliseid uskumusi (või veendumusi) võib juriidiliselt religioosseteks pidada ja milliseid mitte. Kas indikaatoriks on teispoolsuse momendi sissetoomine või tehakse vahet pigem institutsionaalse / mitteinstitutsionaalse näol? Mida teha aga sel juhul rahvausundi või „ebausuga“? Või rahvusnarratiivi elementidega, näiteks usuga sellesse, et „eestlased on metsarahvas“? Kas usk lapikusse maasse on juriidiliselt midagi religioosset või hoopis geograafia-alane perverssus? Aga „Usume Andrus Veerpalu“? Äkki eristab uskumusi veendumustest nende funktsioon või on erinevused strukturaalsed, või hoopis situatsioonist lähtuvad – üks ja sama asi võib olla erinevates olukordades nii veendumus kui uskumus? Ja nii edasi. Tsii-tsii-viit, kirjutaks siinkohal Kurt Vonnegut, kui ta olnuks religiooniuurija.
Kuna kuskil pole juttu veendumusevabadusest, siis ei jää midagi muud üle kui järeldada, et usuvabadus näib olevat hierarhiliselt kõrgemal ja katvat ka veendumusevabaduse, st terminoloogia on selgelt „usu“ poole kaldu ja annab seeläbi viiteid ka implitsiitsete eelduste kohta. Rõhuasetus usuvabadusel näib viitavat, et usk on midagi, mis vajab kuidagi kaitsmist – kuid mille, kas ilmalikkuse eest? Paljud eestlased näivad olevat uhked, et oleme Euroopa / maailma / universumi (kriipsuta õige alla) „kõige vähem religioosne“ või „kõige ateistlikum“ riik – mida see aga sisuliselt tähendab, on raske öelda. See võib tähendada nii religioonikriitilist hoiakut kui ka tõrjuvat ükskõiksust („jätke mind rahule oma religiooniga“). Ent see võib tähendada ka „heatahtlikku ükskõiksust“ („mind see ei puuduta, aga las ta siis pealegi olla“), mis võib viidata sellele, et religiooni mõistetakse teatud laadi ohustatud liigina, millel on oma väärtus lihtsalt ideoloogilise mitmekesisuse seisukohast („erinevus rikastab“).
See tekitab aga kohe küsimuse – kuidas on Eestis kaitstud ilmalikkus? Või kas see üldse vajab kaitset, kuna see on default option? Ja kuidas seda teha: kas piisab ainult sellest, kui hoida religioon ja ilmalikkus omades niššides ja neid mitte kokku lasta või on vaja ka midagi enamat? Eks need küsimused materialiseerusid esialgu suuresti irooniliselt ja võiks öelda ka, et puhtalt harjumusest, mille taga on akadeemias (või vähemalt sotsiaalteadustes) valitsev tohutu surve leida originaalseid vaatenurki ja uurimisküsimusi, mis avaksid asjade olemust seni käsitlemata külgedest (Eesti religiooniuuringud on siin erandiks, kuna konkurents puudub ning paljalt ülevaateartiklite produtseerimisega võib täita terve kümnendi ja rohkemgi). Tuleb tõdeda, et asi töötab, sest pärast uurimisküsimuste formuleerumist hakkas riburadapidi tekkima ka küsimustele vastavaid näiteid.
Noore ja energilise peapiiskopi juhtimisel on viimasel ajal tihti hakanud välja käima kultuuripärandi kaarti, mis rõhub kristluse rollile Eesti kultuuri arengus, boonused selle eest tahab aga kasseerida EELK üksi kui kristluse ametlik maaletooja Eestis. Nii aitas riik Narva koguduse pankroti puhul ning kõike muud kui klaar oli ka rahasüst „okupatsioonikahjude korvamiseks“, mis (praeguse seisuga) peatus vaid õiguskantsleri tõttu, kel häirekellad (võisid vabalt olla ka kirikukellad) helisema hakkasid. Kas ilmalikkus on neis küsimustes mingitpidi ohustatud? Kas sedalaadi arengute jätkumisel võiks meil hüpoteetiliselt tekkida ka olukord, kus hakkavad konkureerima erinevad pühadused – näiteks vabariigi aastapäeva pühadus ja jõulude pühadus – ja võidakse hakata väitma, et religioosne pühadus on püham kui ilmalik pühadus?
Ent jätkem organisatsioonide maailmaval(l)utuslikud ambitsioonid kõrvale ja vaadakem muud, näiteks puid ja metsa, mis viimasel ajal enam ühtegi eestlast külmaks ei jäta, imikutest kuni raukadeni välja. Kuidas käituda, kui tuleb keegi ja ütleb, et mingi puu on tema jaoks püha ja seetõttu tuleks seda käsitleda kui religioosset objekti? Seda, et tegu pole ainult hüpoteetilise võimalusega, näitas ilmekalt hõberemmelga juhtum. Või kui sama argumendiga kaitstakse tervet metsa või metsasalu, nimetades seda hiieks? Kas millegi (pool)vägisi religioosseks muutmine ohustab ilmalikkust?
Sel moel saaks religioosse kaardi väljakäimine küllaltki ohutuks mooduseks, kuidas iga juhtum vähemalt mõneks ajaks külmutada ja vajadusel kuni EL-i tasandi kohtuasjani välja viia. Siin tuleb aga mängu üks huvitav asjaolu, millele viitas Heili Sepp oma ettekandes. Nimelt võidakse EL-i tasandil nõuda uskumuse tõendamist, mille kontrollmehhanismiks on aga… konkreetse inimese uskumuste koherentsus. See on küll see koht, kus tuleb appi kutsuda kõiki tuntud ja tundmatuid jumalusi, sest midagi nii lolli ikka annab välja mõelda. Mul on kuri kahtlus, et inimesed, kes selle klausliga välja tulid, ei ole ise religiooniga kuigivõrd kokku puutunud, sest: a) inimeste uskumused (ega ka veendumused, ja identiteedid ja praktikad) ei ole koherentsed – selle üle on piisavalt teoretiseeritud ja seda tõendab väga selgelt ka empiiriline materjal; b) kuidas tõendada uskumuste koherentsust näiteks uue vaimsuse miljöös, mis ongi erinevatest elementidest kokku miksitud? Sisuliselt – eeldus, et on olemas mingi nähtuse „tõeline olemus“ (õige kristlus või normatiivne islam), on lihtsalt jabur.
Õnnetuseks pole mul sellele küsimustelaviinile hetkel pakkuda ühtegi adekvaatset vastust, mistõttu tuleb paluda neidsamu tuntud ja tundmatuid jumalusi, et kuskilt õnnestuks leida aega vastuste leidmiseks või et nad saadaks vähemalt mõned arukamat sorti tudengid, kellele need uurimisteemadena ära sokutada.
Atko Remmel on Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute vanemteadur ja kultuuriteaduste instituudi kultuuriuuringute teadur. Tema peamised uurimisteemad on mittereligioossus, ilmalikkus, ilmalikustumine, nõukogude religioonipoliitika ja loodusega seotud (mitte)religioossus.
11. mai 2018